RÜNDAB, PÕGENEB, VÄLDIB, ALISTUB


Koerad on reaktiivsed, mitte ratsionaalsed. Mida see tähendab? Koerad reageerivad keskkonnast tulevatele aistingutele oma meeltega. Näevad, kuulevad, nuusutavad ja tunnevad. Näevad inimesega võrreldes kehvasti, tunnevad lõhnu kuni 50000 korda paremini (ka siis kui nina ei ole maas), kuulevad kõrgeid helisid ja kui vaja siis ka vaikset sosinat, tajuvad ja tunnevad maailma selliselt nagu meiegi siis kui meie tajud on ärkvel ja tähelepanelikud. Ratsionaalsuse ja abstraktse mõtlemise puudumine teeb nad meist väga palju erinevamaks. Nad lihtsalt reageerivad, sest nii on vaja, on õpitud, on arenetud ja kogetud õigeid ja valesid valikuid. Kui sama mälupilt koos taju ärrititega uuesti kordub, kordub ka reaktsioon.


Korduv reaktsioon saab olla, kas rünne, põgenemine, vältimine või alistumine. Alati. Iga kord. Oluline on siinkohal mõista seda, et kuigi reaktsiooni põhjuste kirjeldus on lihtsakoeline siis reaktsioon ise on dünaamiline ja ajas muutuv. On ka juhuseid, kus koer jääb lihtsalt lukku või käitumist kordama, mis on juba märk sundkäitumisest, mida koer ei suuda iseseisvalt lahendada. Põhjuseks on alati, tsiteerides klassikuid, geenid ja pääsukesed.


Reaktsioon saab alati alguse nullpunktist. Saab alguse sealt, kes koera mina siin maailmas hetkel on. Seda olekut kirjeldan mina kui koera temperamenti ja/või õpetatud/õpitud käitumist. Kes tema on? Reaktsiooni valik lähtub koera minast. Intensiivsus ja kestvus ka koera tõust.


  • Tagumine koer on reaktiivne ja ebakindel. Samas kõrge tajumeelega ja ergas. Abivalmis.

  • Keskmine koer on sõbralik ja muretu. Samas lepitaja ja tähelepanu keskpunkt. Sotsiaalne lehtsaba.

  • Esimene koer on rahulik ja enesekindel. Juht, liider ja otsustaja. Lahke ja aus.


Eelnimetatud rollid võivad inimkarjas segamini minna, sest loodus ei salli tühja kohta. Kui keegi jätab mõne rolli täitmata siis see lihtsalt täidetakse. Ei filosofeerita, reageeritakse. Ebaselge positsioon karjas mõjutab samuti reaktsiooni, selle intensiivsust ja avaldumist. Näiteks koer, kes ei ole sündinud esimeseks koeraks, aga täidab seda kohta karjas, võib temale ebaselges olukorras reageerida rünnakuga, sest alguspunkt oli ebakindel/reaktiivne.


Võtamegi alguspunktiks väikese koera, kellel on ebaselge positsioon karjas ja nüüd astub tuppa naine, kes liigub koera poole, kummardab tema kohale ja ütleb talle beebi häälega: „tere musirull“. Mille peale koer ründab, haarab kinni teda paitama tulnud käest ja ei lase lahti. Hammustus võib muljuda, lõhkuda, aga lõpuks laseb ta lahti, uriseb, näitab hambaid ja inimene lahkub. Paha koer!


Koera valikud:


Põgenen - Ei põgenenud, sest pesa oli nurgas. Ma ei saanud põgeneda.


Väldin – Olen juba korduvalt vältivat kehakeelt inimestele sellise lähenemise puhul omaniku süles näidanud aga nad ikka tulevad edasi. Pole mõtet vältida.


Alistun – Toit on minu, mänguasjad on minu, maja on minu, diivan on minu, isegi inimesed lasevad mul enda peal istuda. Kuidas ma saaksin antud olukorraga lihtsalt leppida.


Ründan – Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma pean hammustama, sest siis nad jätavad mind rahule. Ma olen seda juba paar korda proovinud. Töötab.


Inimlikustamine on antud kontekstis vale aga vajalik, et mõista koera. Selliseid valikuid peavad koerad tegema päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse, sekundist sekundisse kogu aeg. Selle põhjalt, millised on tema aistingud, milline on tema positsioon karjas ja kes ta ise on.


Ründan – ükski koer ei ole sündinud maailma selleks, et olla agressiivne oma karjaliikmete vastu. Ehk teisisõnu, ükski koer ei sünni siia maailma sellisena, et ta tahaks inimest või teist koera hammustada. Jah nõus, on 1% tõenäosus, et sünnib koer, kes ongi agressiivne. Sündis sellisena, sellisesse keskkonda. Pean tunnistama, et olen selliseid koeri kohanud. Kaheteist aasta jooksul - kahte. Agressiooni põhjused tulenevad nii konfliktidest kui hirmudest, territoriaalsusest kui omastamisest, haigustest kui ka vigastustest (valu) tingitult ja paljudel muudel juhtudel, mis on ühe või teise põhjuse järelkaja. Koer, kes mõistab, usaldab ja austab teisi ei ründa kunagi. Tal pole lihtsalt vaja. Kui on vaja, päriselt, sest on väga rumalaid koeri ja inimesi, siis ka ründab, aga nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.


Põgenen – ebameeldivast olukorrast väljumisel, sellest eemale hoidmisel ei ole midagi valet. Kõik loomad töötavad nii ja püsivad tänu sellele elus. Koerad, kes millegi peale ehmatavad või satuvad neile ebameeldivasse olukorda, põgenevad. Põgenemise põhjuseks võib olla nii see, kes koer on, kui ka see, mida koer on õppinud ja kogenud. Inimeste maailm on koerte aistingute jaoks väga rikkalik ja asju, mida kogeda, tunda ja tundma õppida on palju. Oluline roll on siin kutsika kiire arengu perioodil (3-15 elunädal), sellel, milliseid vahendeid kasutame nendega jalutamiseks ja sellel, kelleks koera oleme õpetanud. Kui koeral on maailmas olemas keegi, keda usaldada ja austada ning kelle õiglaseid otsuseid uskuda, sest on korduvalt tõestatud, et midagi halba ei juhtu, saab koerale näidata ja õpetada, mida on vaja karta ja mida mitte.


Väldin – koerad räägivad kehakeeles. Vältivaid signaale kasutatakse palju, eriti siis kui nad ei ole rihmas ;) Vältiv käitumine aitab koertel väljuda konfliktidest kui ka neid ära hoida. Vahest on hea vältida õue minemist ja teine kord omaniku halba tuju. Vältimine ei ole alistumine. Vältiv käitumine iseloomustab minu jaoks kõige paremini seda, missugused loomad koerad on. Kui vähegi võimalik siis koer väldiks kõike negatiivset, mis on seotud stressi ja ärevusega. Kellele seda vaja on? Nagu me kõik teame siis elu ei ole ainult lust ja lillepidu ja teatud stressist ei saa üle ega ümber. Oluline on siinkohal ikkagi mõista seda, et on positiivset stressi, läbi mille koer õpib midagi kasulikku ja on negatiivset stressi, mis ei toeta koera õppimisvõimet. Kui tahta kutsikale tutvustada inimeste maailma siis 3-15 elunädal on selleks parim aeg. Kulutate rohkem raha veterinaarile ja treeneritele kui neljanda elukuuni toas istute.


Alistun – alistumine ei tähenda alla andmist. Alistumine tähendab, tsiteerides klassikuid millegi “pakutava vastu võtmist” ja Raili: „See ei tähenda loobumist ega kaotuse tunnistamist ega hambad risti talumist….pigem avanemist oma hetkereaalsusele“. Minu sõnade kohaselt eeldab alistumine leppimist olukorraga, mis ei ole „kannatajale“ kuidagi alavääristav ega vähem lubav. Seda, kuidas näeb välja vältiv ja alistuv käitumine peab iga inimene ise oma koera puhul tajuma ja oskama ära tunda. Kuigi reeglina näeks see välja, kas püsti, istudes või lamades pea langetamisena ja eemale pööramisena, keha lõdvenemisena ja saba langetamisega (mitte kahe jala vahele tõmbamisega), siis on ka koeri, kes oskavad alistuvalt käituda. On õppinud seda tegema, et karistust vältida. Alistumine on siiras ja selge kehakeele väljendus. Aus on nõuda koertelt alistumist ainult juhtudel kui see on õigustatud. See ei tähenda, et nad ei praktiseeri alistuvat käitumist ka siis kui ta lihtsalt seisab teie kõrval, samal ajal kui tuttavaga lobisete või siis kui õhtul telekat vaatate ja sõber oma pesas lamab.


Iga kord kui neid lühikesi artikleid kirjutan siis tunnen, et siia ridade vahele mahuks veel terve raamat. Julgustan teid endiselt postitusi kommenteerima ja arutelu elavdama. Mina kirjutan selle põhjalt, mida ma koerte ja inimeste koolitamise jooksul kogen. Uskuge mind, mina tean. Ma tahaksin teada, mida teie teada soovite ;)

88 views0 comments

Recent Posts

See All