Kust see “kõik” alguse saab?
VÕLU:
Astun uksest sisse ja tervitan häälekalt ning isekalt oma üliaktiivset ja erutunud koera. Pahandan selle peale, et ta minu jope varrukast haarates aitab mul jopet seljast ära võtta ja hüppab vahet pidamata üles, et mulle musi anda.
Käin kiiresti vetsus - koos koeraga samas ruumis, sest ta ei lase mind hetkekski silmist - annan oma nunnule süüa, vaatan ise midagi hamba alla ja küsin oma armsakeselt ennast salgavalt: “kas sa õue tahad minna!?” ja jätkan “eksju tahad”, “ma tean, et tahad”, “lähme!”. Seejärel saan natukene pahaseks, et ta maha ei rahune, sest ei saa talle trakse selga, ega rihma külge. Mis seal ikka!
Avan ukse, tundub, et koer oli ennem väljas kui uks lahti sai. Kuidas see küll juhtus? Ah, mis sest. Flexi on lõpuni väljas ja suurem pinge maas. Tuletan endale meelde, miks ma laia kaelarihma trakside vastu vahetsin - see norskamine ja korisemine hakkas juba häirima. Nii tore, et ta saab nüüd vabalt nuuskida - mitte, et ta nina maast lahti olles lõhna ei tunneks.
Annaks nüüd jumal, et ükski koer või vihmavarjuga meesterahvas vastu ei tuleks. Nende peale läheb ta täiesti segi! Ei saa täpselt aru, kas ta on erutunud, agressiivne või õnnelik. Siis tõmban ta järskude tõmmetega enda kõrvale, sest siis mulle justkui alateadlikult tundub kontroll koera üle parem olevat ja koer ise ka rahulikum. Kui ei ole rahulikum siis söödan talle värskeid kana perseid niikaua kui oht on möödas.
Nii, vähemalt kolmekümne puu, kivi, posti, prügikasti ja põõsa peale on pissitud ja kaka ka tehtud. Aeg tagasi tuppa minna, sest pea 15 minutit on juba möödas. Ei tea, kas tal on kõht juba jälle tühi, sest vedas ikka päris kõvasti. Kauem ei oleks jõudnud ka, sest ikka päris häbi sellise kontrollimatu koeraga avalikkuse ees käia. Ega vanale koerale enam uusi trikke ei õpeta.
VALU:
Jõuan töölt koju ja võtan riided seljast. Minu hea sõber vaatab mulle küsivalt otsa. Noogutan talle rahulolevalt, nentides fakti, et jah on aeg jalutama minna, sest sa oled ju terve päeva seda oodanud. Rihma pean kaela panema, sest Tallinna linnas peavad koerad olema rihmastatud jalutuskäikudel. Ise tean, et seda tal tegelikult vaja ei lähe.
Jalutame täna tema lemmik kohta. Mitte just kõige lähimasse aga 6 km kaugusel asuvasse metsatukka, kus kohtume viie tema sõbraga. Ilusa õhtu päikesepaistet täiustavad küünte klabin asfaldil ja meditatsioon. Saan rahulikult keskenduda endale, jälgida omi mõtteid ja jagada seda kõike oma sõbraga.
Tänapäeva kirju maailm on tohutuks väljakutseks. Koerte arv on plahvatuslikult kasvanud. Seda koos elektrirollerite, autode ja inimestega. Tean, et mu sõber usaldab mind ja on alati minuga koos, minu kõrval, minuga ühenduses. Koos saame hakkama ka suurimate väljakustetega, kasvõi närviliselt haukuvate väikeste lõvidega, keda kutsutakse chihuahuadeks.
Mõnus lõdvestus tagasiteel, peale poolt tundi ringi jooksmist ja sõpradega mängimist. Palli tagasi toomine oli täna juba kiirem ning sõber Bob ei olnud ka täna enam nii omastav kui eelmisel korral. Huvitav, mida talle järgmisena selgeks õpetada? On küll juba kaheksa aastane aga pea lõikab nagu varem ja kustumise märke ei paista kusagilt.
KOKKUVÕTTEKS:
Koeraga jalutamine ei pea olema väljakutse, mida ma isekalt koera armastades devalveerin. Koeraga jalutamine on kui rituaal, mis täiendab selle sümbioosi terviklikkust ja täiuslikkust. Miks võlu ja valu? Eks see oleneb sellest, millise künka otsast vaadata. Võimalusi on mitmeid: ainult positiivne, balanseeritud, sunniviisiline, naturaalne. Kusagil on kesktee. Mis ühe jaoks on valu on teise jaoks võlu ja vastupidi. “Kui ei ole probleemi siis ei ole vaja seda otsida.”; “Teadmatus ei ole lollus.”; “Koerte koolitamine on lihtne aga see ei ole kerge.” : on laused, mida ma tihti oma klientidele kordan nagu mantrat. Pigem kerge ja mõõdukas ebamugavus, mida koerte koolituses peetakse positiivseks stressiks, kui pidev ja lõputu õudus, mis inimeste psühholoogias peetakse koera armastuseks. Raske valida kui lõppu ei tea?
Minge algusesse tagasi ja lugege uuesti. Kumb variant tundub lugedes meeldivam?